Kubjase ja Vanamehe hoovi eraldava heki varjus luusis mees.
Pikk, kondine mees. Ta hiilis Vanamehe ukse taha ja koputas. Manivald soius
midagi unes ja keeras ennast, mispeale ta laualt maha kukkus.
’’Möh, mis see nüüd oli?’’ küsis ta ehmunult ja ajas end
aeglaselt püsti. Uksel kõlas jälle koputus.
’’No kes see seal lõhub nüüd siis sedasi?’’
Pärast ukse avamist jõllitasid noormehed üksteisele
hämmeldunult otsa. Kumbki ei saanud sõnagi suust. Lõpuks Manivald kogus ennast
ja küsis:
’’Kes sa selline oled?’’
’’Mina...mina olen Pugri, Kubjase pojapoeg. Kus Vanamees
siis on?’’
’’Vanamees...see suri juba aastakese tagasi ära.’’
’’Ahsoo....ja nüüd sina elad siin, jah?’’
’’Jah. Mina, Manivald mu nimi, ja Ints. Ints on too seal
tammepuu all.’’
Seda öeldes näitas ta näpuga norskava Intsu poole.
’’Ah et te olete siis noorpaar, jah?’’ küsis Pugri ja togis
Manivaldi.
’’Ei. Veel mitte,’’ ütles Manivald ja muigas salakavalalt.
’’Noh, tuppa ka kutsud mind või?’’
’’Ah, muidugi, tule tule. Võta siin istet. Ma lähen ajan
Intsu üles.’’
Ta kooserdas tammepuu poole ja hõikas:
’’Hõi, Ints, ehk oleks aeg ärgata? Meil on külaline majas!
Lähme toome tuhlid keldrist välja, külalisele vaja süüa pakkuda.’’
Ints ajas end vaevaliselt püsti, Nigardki haigutas ja pistis
siis metsa poole plagama.
Keldrist tuppa astudes pillas Manivald kartulikorvi
imestusest maha ja ahhetas ja ohhetas.
’’Mida sa türa meie külmkapiga tegid?’’ küsis Ints
ärritunult ja andis Pugrile laksu mööda pead.
’’Ma tahtsin teada kas tuli kustub, kui uks kinni panna.’’
Vastas Pugri, ise hämmingus.
Ta oli külmkapi ukse sisse augu puurinud. Samal ajal kui
Manivald maast kartuleid üles korjas, sõimas Ints Pugrit. Kui kartulid olid
korvis, ütles Manivald:
’’Mis sa ikka kiusad teda, hakka kartuleid koorima parem.’’
’’Hakka ise,’’ ütles Ints solvunult ja läks teise tuppa,
Pugri, nagu sabarakk, järel. Manivald ohkas ja hakkas noaga kardulaid nüsima.
Möödus kena kümme minutit, kui Ints jooksis kööki ja kaebas:
’’Manivald, Pugri valas maki sisse kisselli.’’
Manivald viskas noa ja tuhli kus see ja teine ja tormas
elutuppa.
’’No mis siin toimub? Tuled külla ja külvad kaost. Kui sa
olla ei oska siis mine poe Kubjase külje alla tagasi või ma surun su sinna!’’
Nii mehist häält pole Manivald enne teinud. Intsust käisid
judinad läbi. See oli hea tunne. Ta pobises omaette:
’’Lõpuks on mees majas...’’
Pugrile kortsutas kulmu ja ütles, et ta oli Intsu peale
pahane et too karjus ta peale enne. Manivald vaatas talle ainult hukkamõistvalt
otsa ja raputas pead.
’’Olgu, eks sa istu siin söögiajani ära aga siis hakka
astuma, meil on õhtul tähtis käik ees. Läheme mu õele külla.’’
Pugri hammustas huulde ja tõmbus sügavale diivaninurka.
Õhtusöök läks ilusti, Pugri rääkis lõbusaid lugusi oma isast
ja sellest kui Kubjas veel noor oli. Teda uksele saates küsis Manivald et kas
ta veel külla tuleb kunagi. Pugri ainult naeratas ja noogutas pead, mille ta
järgmisel hetkel vastu uksepiita ära lõi.
’’Ohohooo, ole ettevaatlik, noorsand,’’ irvitas Ints ja lõi
ukse pauguga kinni.
’’Pöörane päev täna,’’ lausus Manivald, ohkas ja raputas
pead.
’’Hakkame sättima ennast siis.’’
Möödus tund, poolteist, Ints oli ammu valmis juba ja ootas
Manivaldi ukse juures. Manivald tuuseldas mööda tube ringi nagu segane. Lõpuks sai Intsul siiber ja karjus, et mis
toimub. Manivald vaatas talle ehmunult otsa ja halises:
’’Mu saapad on kadunud, ma ei leia neid mitte kuskilt, alles
olid need mul jalas ja nüüd on kadunud oh sa heldene aeg mis on juhtunud mu
saabastega...’’
Ints pani võtmed laua peale ja läks ka tuuseldama. Siblisid nad
seal tunde, kuni lõpuks mõlemad varisesid voodisse pikali ja jäid silmapilkselt
magama.
Hommikul ärkas Manivald üles terava valu tõttu kõrvas.
Peaalune oli kuidagi muhklik ja kõva. Ta lükkas intsu padja pealt ära ja rebis
padjapüüri katki. Istus minuti imestunult ja raputas Intsu.
’’Kuule...see Pugri õmbles mu kummikud padjapüüri sisse
kinni.’’
Ints kargas voodist püsti ja sammus aknast välja, otse
Kubjase maja poole, ise pühaviha täis. Kubjas leotas parasjagu oma tööpükse
kausi sees. Ints kõndis juurde, virutas kausi kummuli ja käratas:
’’Mida kuradit see Pugri endale lubab, ah? Rikkus meie
külmkapi ja maki ära ja lõpuks Manivaldi saapad ka! Kes teda kasvatanud on, et
ta selline on?’’
Kubjas, üllatavalt, reageeris väga rahulikult sellele ja
vastas vaiksel, mahedal toonil:
’’Aga mida teie mu murutraktoriga tegite? Kes teid kasvatas?’’
Ints vajus järsku kössi ja lonkis kurva näoga kodu poole.
Manivald kihutas tema poole ja küsis et mis toimub. Ints peatus, vaatas talle
otsa ja lausus:
’’Me oleme ka parajad Pugrid. Mul hakkas Kubjasest nii kahju
nüüd. Me peame selle kuidagi talle heastama.’’ Ta kooserdas maja poole, pea maas. Manivald oli sõnatu.
''Mis ajast Ints kurvaks muutub? Ta on ju ikka vihane inimene.'' pobises ta omaette, mõtles natuke ja siis jooksis Intsule järgi.
Ints hakkas puid lõhkuma.
