Pirusk #9 - kubjase raev II

Kell oli 6. Manivald ärkas Kubjase kuke kiremise peale üles. Ints magas, pea voodi jalutsis, üks jalg manivaldi näos. Järsku virutas ta ilge matsu talle keset nägu. Manivald kargas voodisse püsti, ninast veri purskamas.''Mida kuradit see veel tähendama pidi?''
Ints ärkas ehmatusega ja libises voodist maha. Uimaselt silmi hõõrudes ja istukile tõustes küsis ta:
''Mida sa ajad?''
''Sa virutasid mulle jalaga näkku!''
''Ah ma vahel tõmblen, unes. Küll pulmadeks paraneb ära.''
Ta pani püksid jalga ja hüppas aknast õue.  Mõnus kastene muru kõditas jalataldu. Kaugusest paistis udu. Kubjas tatsas oma hoovis kummikutega ringi, vedas mingeid pangesi. Lüpsis lehma vist.
Kaugelt udu seest liikus mingi asi lähemale. Ints kissitas silmi ja üritas aru saada, mis imeloom seal liigub.
''NIGARD!'' Tundis Ints järsku ära ja pistis tema poole jooksma.
''Nigardnigardnigardnigardnigard!!!'' karjus ta suurest rõõmust, libastus murul ja lendas vastu maad, kuid see teda ei peatanud, jooksis mööda kruusateed rõõmsalt oma mullase näoga. Nigard hüppas talle sülle.
 ''Oh Nigard, kus sa nii kaua olid?''

---

Lõuna, Ints istus köögipõrandal, endal kivid varvaste vahel, mängis Nigardiga. Manivald küpsetas õunakooki. Kaneeli lõhn täitis köögi.
Pärast pikka vaikust lausus Ints:
''Tahaks tomatit...''
''Mine küsi Kubjase käest.''
''Lähengi nah.''

Ta keksis Kubjase hoovi. Aknast oli näha kuidas kubjas keetis midagi suures pajas. Ints astus ilma koputamata tuppa sisse ja hüüdis:
''Noh, tere naabrimees! Tulin küsima, kas sul tomatit oleks anda?''
Kubjas ehmatas poolsurnuks ennast. Rahunedes ütles, et endalgi vaja minna turule tomatit ostma, sest oma kasvuhoone põles maha, aga ei saa, kuna hetkel kokkamine pooleli.
''Mis sa sääl vaaritad siis?'' küsis Ints ja kiikas üle pajaääre.
''Pudulojustele lobi.''
Ints ohkas kurvalt ja hakkas juba kodu poole astuma, kuni Kubjas hüüdis:
''Oota! Keeda sina lobi edasi, ma lähen käin ruttu hobuvankriga turul ära, ostan sulle kah ühe kobara tomateid.''
''Diil!''
Ints kaes korra paja sisu üle, võttis akna all köögilaua taha istet, ning vaatas unistavalt aknast välja. Märkamatult möödust tund. Ta jälgis kuidas Manivald õues tegutses.
Manivald viskas vaiba üle kaevukoogu tala, peksis seda natuke nuiaga nii, et ta kadus korra tolmupilve sisse ära, siis hakkas kaevust vett välja vinnama, kuid tõmbas liiga suure hooga, nii et pang pea kohale lendas ja vesi kõik vaiba peale sadas. Ta võttis ruttu vaiba äärest kinni, et võimalikult palju vett maha kallutada, aga vaip kukkus peale talle ja ta mattus sinna alla. Natuke rabeles, ning kui end lõpuks vabaks päästis, märkas et ta särk on läbimärg ja vaip sopane. Ta heitis särgi seljast, ning see lendas tuulega kaevu sisse. Samal ajal kui ta pika toikaga seda välja üritas koukida, saabus Kubjas koju tagasi, Ints jõllitas kuidas Manivald oma tagumikku upitab, suunurgast ila jooksmas, kui järsku märkas Kubjast, kes oma hobuseid talli viis.
''TÜRA, ma pidin lobi valvama ju!''
Ta jooksis ruttu pliidi poole ja vaatas patta sisse. Kaerahelbed olid ära kõrbenud, ning pealt krõbedaks muutunud. Ta sonkis puulusikaga seal sees natuke, mätsis vedelama osa pealepoole, et aru poleks saada, pühkis näo ilast puhtaks ja seisis ukse juures, lai naeratus näol.
''Noh, ja saidki hakkama!'' hüüdis Kubjas rõõmsalt ja ulatas Intsule suure kobara värskeid tomateid.
''Tänks, vana,'' ütles Ints ja pani kodu poole jooksu. Kubjas pani käed puusa, vaatas talle järgi ja raputas naerdes pead.
''See Ints hakkab mulle täitsa meeldima juba. Asjalik tüdruk.''
Manivald seisis tusase, sopase näoga kaevu juures, ning väänas oma särki välja. Ints jooksis oma tomatitega, haaras Manivaldi kaasa ja ruttas tuppa.
''Nonoh, mis nüüd lahti?''
''Kubjas tuleb mõrvama.''
Nad lukustasid ukse ja kuulatasid akna ääres. Ints piilus binokliga kubjase maja poole. Too laamendas köögis, pada oli külili põrandal maas, kõrbenud rupskid voolasid mööda vaipa.

Pirusk #8 - taaskohtumine

Samal ajal kui Manivald oma jalakarvu raseeris, ajas Ints kuurist Vanamehe sinise jalgratta välja. Küll see oli uhke, ees oli korv, taga pakiraam.

Manivald võttis enne uksest välja tormamist veel ühe diivanipadja.

’’No mida sa sellega teed?’’ küsis Ints närviliselt.

’’Ma panen selle pakikale istumise alla, rõve kui traadid perset torgivad.’’

Nad hakkasid külapoe poole väntama. Kaktus pidi täna Heikoga külla tulema, oli vaja midagi viisakat lauale panna.

Kui nad poodi sisse astusid, toodi sinna just värskelt tapetud kanad.

’’Vot, seda söömegi,’’ ütles Ints rõõmsalt ja keksis külmiku poole. Manivald vaatas saiakesteriiuli vahel ringi.

’’Kooki tahaks....koogi isu on...’’

Ta mõtiskles seal päris tükk aega, kuni Ints ähvardas üksi koju tagasi velotada kui too ruttu ei tee. Manivald haaras riiulist koti moonisaiu ja kiirustas leti poole, kartuses et ta peab jala koju minema.

Tagasisõit oli kole. Tuul puhus vastu ja üheltmaalt hakkas veel mingit rõvedat uduvihma sadama. Manivald krõbistas pakikal oma piruskeid, teise käega hoides sadula alt kinni, mis polnud kurvides väga efektiivne ja ta oli iga hetk maha kukkumise äärel. Intsul sai lõpuks siiber ja käratas:

’’TÜRA MIDA SA TÕMBLED SEAL TAGA, TAHAD ÜMBER LENNATA VÕI!?!?!?’’

Manivaldi tuju oli rikutud. Ta pistis oma moonisaiad kilekotti, mis turvaliselt ta süles istus ja võttis mõlema käega Intsu ümbert kinni. Nii on kindlam.

Tuul läks aina valjemaks, Manivald värises nagu haavaleht.  Ints aga velotas vapralt edasi.

---

Kell lõi seitse kui Heiko sapakas hoovi sisse keeras. Intsul ja Manivaldil olid isegi viisakad linased särgid seljas. Kana auras laual, küünal põles, tuba oli soe ja õdus. Ints avas ukse, seisis trepile ja tervitas külalisi. Kaktusel oli siidine kleit seljas.

---

Kell sai juba üheksa, sõbrad istusid söögilaua taga ja viskasid kildu. Järsku kõlas koputus uksele. Ints läks avama. Uksel seisis Kubjas, küsis kas Ints on ta kassi näinud.

’’See triibuline või? See magab sääl sapaka all,’’ näidates näpuga Heiko sõiduriista poole.

’’Ahsoo...no aitäh sulle, oled ikka hea südamega, sina saad küll hää ja ausa mehe omale.’’

Heiko, kuuldes vana sõbra häält, tõusis lauast püsti, jäi hetkeks imestusest seisma ja siis tormas Kubjasele kaela.

’’Oiii, pole sind nii ammu näinud, kuidas sul läheb ka, naine ikka elus või? Kuidas koer elab? Kuidas tervisega lood on?’’

Pisar tuli lausa silma. Nad jalutasid üheskoos Kubjase taluõuele, puhusid juttu. Ints, Manivald ja Kaktus seisid köögis.

’’Mis nüüd?’’

’’Midagi. Lähme magama ära, ’’ ütles Ints ja läks suurde tuppa.

’’Ah nii...no eks ma siis lähen ka. Head ööd, vennas!’’

Manivald lukustas Kaktuse järelt ukse, puhus küünla kustu, heitis riided seljast ja viskas voodisse pikali. Und ei tulnud.

Ta hiilis vaikselt suurde tuppa, et näha kas Ints magab veel. Ei maganud. Istus kurvalt ahju ees.

’’Kole on olla siin majas sedasi üksi. Peaks ühe sõbra veel juurde otsima.’’

Manivald ohkas, pööras ümber, et oma tuppa tagasi minna, kuid  enne lävepakule astumist keeras ringi ja ütles:

’’Tule kaissu.’’

''Moonid hakkasid pähe või?'' küsis Ints ülbitsevalt ja itsitas natuke omaette.

Manivald lonkis vaikselt oma tuppa tagasi. Häbi oli. Ta heitis voodisse pikali, sulges silmad ja peagi hakkas uni kallale kippuma, kui järsku ta tundis kedagi kaissu pugevat.

''Hääd ööd, Mann.''
''Käi persse.''

Ja nad uinusid...

Pirusk #7 - uus algus

Öö. Ints tukkus taas leivaahjus, kallistades  torni viina pudelit, mis oli talle krae vahele tühjaks jooksnud. Manivald lamas magamistoas oma suures voodis. Tal ei tulnud und.

Õuest kostus mürinat. Ints avas silmad, kuid need vajusid kiirelt kinni. Järgmise mürina ajal tegi ta silmad päris lahti, lasi pudelil käest kukkuda ja vajus vaikselt vaibale. Ta vaatas uimaselt akna poole ja nägi välgatusi. Mõne aja pärast veeretas ta end keset tuba. Kole kusehäda oli. Lasi seal samas ennast täis, pani silmad kinni, kuid und enam ei tulnud. Lõpuks, kui õues vihma hakkas sadama ajas ta end vaevaliselt püsti, lohises akna juurde, läks aknast välja, istus muru peale maha ja vaatas Kubjase aknast sisse. Too keetis köögis suppi, kass istus õla peal.

Varsti hakkas Intsul külm. Ta jalutas tuppa, kuid suure toa lävele jõudes seisatas.

’’Huvitav kas Manivald veel magab...’’

Ta hiilis aeglaselt magamistoa ukse taha, kuulatas, ning avas aeglaselt ukse. Manivald onas.

Ints läks istus talle voodi ääre peale ja ütles:

’’Mul on igav.’’

Manivald võpatas, tõusis ruttu istuli ja küsis et miks Ints nii märg on. Ints ei vastanud. Ta istus Manivaldile lähemale, pani ta käe enda tilkuva keha ümber ja vaikselt lausus:

’’Varsti olen sama vana kui Kaktus, mul polegi nii kole kaua aega kuni mehele pean minema. Tahaks kah pere luua. Kujutad ette, väikesed Intsukesed jooksevad mööda aeda ringi, kakuvad maast juurikaid välja ja hirmutavad Kubjase lehmi põlla pääl. Võibolla võtame koerad kah. Jah, suured koerad. Ja kui Kubjas kunagi manala teed läheb siis võtame tema kanad kah omale. Ja sead. Ja muud pudulojused kes tal õue pääl situvad ja jooksevad.  Pulmad peame metsas. Teeme võilillepärja ka pähe ja puha. Jah...seda ma tahan...’’

Seda öelnud, ta uinus.  Manivald jäi mõtlema, ning kui Ints vaikselt norskama hakkas, pomises õrnalt Intsu pead silitades omaette:

’’Seda tahaks minagi...’’

---

Kaktusel  oli aga kole huvitav. Heiko tutvustas talle oma talu, loomi, ema ja sulast. Heiko ema, Liis kinkis talle põlle.

’’Ise kudusin selle kangastelgede pääl, see on sulle. Küll sa oled ikka armsake.’’ Sulane, Hans, kinkis talle pussnoa.

’’Näedsa, iial ei või teada kes ligi võib tulla, hoia see alati vööl.’’

Kaktus ei osanud midagi öelda, ta oli lummatud. Kõik oli parem kui ta lootagi oskas. Nad seisid neljakesi köögis, vaikuses, kuni Liis haaras Hansul käevarrest ja tirides teda õue lausus:

’’Tule, laseme noorpaaril natuke omaette olla.’’ Ja pilgutas kaktusele silma.

Heiko võttis kapist välja leivapätsi.

’’Näed, selle mu ema küpsetas eile õhta. Võta kah tükike.’’

Kaktus tänas ja haaras tüki leiba. See oli väga pehme, pehmemgi kui sai. 

’’Homme sõidame Masenduse külla, saad oma asjad sealt võtta ja ma lähen kaen Kubjase kah üle, pole teda aastaid näinud,’’ teadustas Heiko ja suudles pruuti hellalt põsele.