Pirusk #6 - mätta otsa

’’Manivald....Manivald, ärka. On aeg koju minna,’’ kostus Intsu pehme hääl. Manivald avas aeglaselt silmad.

’’Kas sa ostaksid mulle jäätist koduteel,’’ küsis Manivald unise häälega.

’’Jah. Tõuse nüüd, paneme su riidesse.’’

Samal ajal kui Ints aitas Manivaldil end valmis sättida, istus Kaktus haigla ees kõnniteel, mängis murulibledega ja mõtiskles endamisi.

’’Huvitav, millal järgmine paraad toimub...?’’

Ta kõrvale sõitis Manivald ratastoolis ja hüüdis rõõmsalt: ’’Noh, sõsar, lääme koju vöi?’’

Kaktus kargas püsti ja kallistas teda. ’’Jah, lähme!’’

Kolm sõpra liikusid rõõmsalt läbi linna – Manivald, kes istus ratastoolis ja luges ’’Mein Kampf-i’’, Ints, kes lükkas teda mööda auklikku kõnniteed edasi, ning Kaktus, kes keksis ja ümises rõõmsalt Etioopia hümni. Politseimajast möödudes kuulsid nad karjumist ja enne kui nad silmagi jõudsid pilgutada koperdas järsku üks tore onkel Manivaldi ratastooli otsa ja kukkus ümber, otse Kaktuse jalge ette.

’’Nonoh, mis sa tormad?’’ Küsis Ints pahaselt ja tõstis Manivaldi raamatu maast üles.

’’Sain raisk jooksu, aidake mul end peita, muidu viiakse mind vangimajja tagasi,’’ ütles too võõrapärane onu hingeldades.

’’No eks sa jaluta siis meiega kaasa,’’ ütles Ints sõbralikult ja seltskond liikus edasi.

’’Mina olen Ints, tema on Kaktus ja too on Manivald. Mis sinu nimi on?’’

’’Heiko. Lihtne töömees Viljandist. Kus kandis te siis elate kah?’’

’’Masenduse külas, see pole siit kaugel,’’ lausus Manivald.

’’Ooh, Masenduse küla? Mu vana tuttav Kubjas elab seal. Teate teda?’’

’’Kubjas? Too on meie naabrimees. Jah, tore inimene on, meil on küll palju kana kitkuda olnud aga muidu ta täitsa muhe sell,’’ ütles Ints Red Bulli purki avades. Võttis sealt korraliku lonksu ja pakkus teistele kah.

Manivald müksas Kaktust ja hüüdis: ’’Kaktus, sa täitsa vait olnud, räägi kah midagi!’’

Kaktus punastas kergelt ja vaatas mujale. Ta kuulas kuidas Heiko enda elust ja olust pajatas ja mõtles endamisi et küll see on ikka tõeline mees. Heiko puutus teda õrnalt kogemata vastu kätt, mille peale Kaktusele tulid külmavärinad peale ja liblikad kõhtu. Ta suutis vaevu püstigi seista. Manivald, hea veli nagu ta oli, sai kohe aru ja pööras jututeema sinna.

’’No, Heiko, kas sa oled juba mätta otsa saanud või otsid veel?’’ küsis Manivald ja vaatas kavala muigega Kaktusele otsa.

’’Ega mul pole aega olnud naistes käia, ikka kodus palju tööd vaja teha. Ma ikka mõtlen et küll armastus mu õuele tuleb ja kui ei tule siis mis ikka teha, vähemalt olen elanud oma elu ausa töömehena. Mida siis veel vaja?’’

’’Tohsoo, ah nii on lood? Mis sa meie Kaktusest arvad? Ta tuleb kah varsti tanu alla saada, muidu läheb täitsa vanaks kätte ära, kes siis teda ikka enam tahab?’’

Heiko jäi korraks seisma, vaatas Kaktuse pealaest jalatallani üle ja noogutas.

’’Jah, selle võtaks küll ära.’’

’’Noh näed Kaktus, polnudki nii raske,’’ ütles Ints ja patsutas Kaktusele õlale. Kaktus ei saanud aru kas tegemist oli reaalsuse või unega. Heiko võttis tal käest kinni ja lausus:

’’Noh, eks me läheme nüüd pruudikesega teist teed, näitan talle kah oma talumaja ära. Tuleme teile varsti külla kah, pole Kubjast ka ammu näinud!’’

Sõbrad lehvitasid üksteisele hüvastijätuks ja jätkasid oma teekonda.
Ints ja Manivald kärutasid pea mitu tundi täielikus vaikuses, koduõuele saabudes lausus Manivald vaikselt, natuke kurvalt:

’’Noh, ja olemegi kahekesi.’’

Ints ohkas.

Nad hakkasid viina võtma.

Pirusk #5 - lahkuminek

Samal ajal kui Mark ja Ints kudrutasid heinamaal silopalli peal ja viskasid lehma pihta kive, klõpsutas Kaktus ikka linnas pilte, kuni tuli ekraanile ette teade: Memory card full. Kaktus ei saanud alguses aru mis jama on, ning kartis juba et lõhkus digika ära. See oli Manivaldi oma ja ai kuidas too oleks vihastanud kui oleks teada saanud et Kaktus midagi sellist teinud oli. Ta läks itimehe juurde ja küsis mis sellel masinal viga on. Itimees kortsutas kulmu ja ütles:

''eemm...mälukaart on täis. Siin on kirjas ju.''
Kaktus tundis ennast kohutavalt rumalana. Ta tänas vaikselt ja kooserdas tänavale. Ta pistis digika taskusse, tõstis pea, ning vaatas ringi. Tänaval oli paraad ja oi, kuidas Kaktusele paraadid meeldivad. Ta neelas kaks tabletti ja läks kaasa elama.
Vahepeal oli heinamaa peal lehm nii kole vihaseks läinud et tahtis Marki ja Intsu rünnata, kuid ta ketiga maa külge aheldatud.
Mingiltmaalt hüppas Mark silopallilt maha, haaras õrnalt Intsu käest ja nad jalutasid aeglaselt maja poole. Mark lausus:
''Kuule...see päev oli tore...sa oled vapustav inimene...kuid ma pean nüüd sind jätma. Homsest lähen Venemaale lauta tööle.''
Ints vaatas kurvalt maha ning mõne aja möödudes peatus, vaatas Markile otsa ja palus:
''Kas sa mängiksid mulle veel ühe viimase loo tuubal?''
Marki suu venis kõrvuni. Nii nad seal siis olid päikeseloojangu oranžis kumas. Ints istus terrassi äärel, Mark põlvitas tuubaga tema ees ja mängis, nagu homset ei tulekski. Nad olid õnnelikud.

Kaktus oli vahepeal paraadil nii pööraseks läinud et unustas ära miks ja kellega ta linna tuli. Kui paraad temast möödunud oli, istus ta jahmunud näoga keset sõiduteed maha ja hakkas vaikselt nutma. Nutt muutus tasapisi ulgumiseks ja röökimiseks, möödakäijad vaatasid teda kortsus kulmuga. Lahke politseionu Lenno tuli ja küsis kas neiuke vajab abi, aga kaktus lõi talle ainult rusikaga vastu varvast, võttis sisse looteasendi ja nuuksus. Politseionu Lenno lõi käega ja läks sõõrikuid sööma.

---

Manivaldi haiglakülastus oli sinnamaani olnud kohutav. Ta peenis saadi paika, ning ta pidi voodis lamama ja paranema vaikselt, kuid see oli peaaegu et võimatu, arvestades seda et õmblused sügelesid kohutavalt ja mis kõige hullem - ta medõde oli ülimalt seksikas noor naisterahvas, kes patseeris seal palatis aina edasi-tagasi, välja nagu ei tahtnudki minna. Lõpuks pandi ta veel mingisse ühispalatisse, kus kõik peale tema olid väikesed lapsed ja norskavad vanaonud. Ta arvas et see päev ei saa lihtsalt enam hullemaks minna.



Tal oli õigus. Rohkem ei juhtunud midagi halba.

Pirusk #4 - peenis

Oli hommik. Linnud siristasid ja sittusid katusele, rohulibled vabisesid karges tuulekeses, päikesepaiste valgus üle Intsu täis ilastatud näo. Ta avas aeglaselt silmad, ringutas, vaatas hoovis ringi ja läks tuppa teisi äratama. Manivald onas redeli peal, Ints ütles:
''Kuule, tee ruttu, varsti peaks liikuma hakkama.''
Manivald ehmatas, kukkus ja murdis peenise ära. Kaktus jooksis suurte silmadega kööki, vaatas Manivaldi pooleks kukutud peenist, neelas alla tableti ja ütles:
''Me peame ta haiglasse viima!!!''
''Enne tuleks verejooks kuidagi peatada,'' lausus Ints mõtlikult lõuga hõõrudes, ning jooksis magamistuppa.
Ta tuli tagasi toruteibi ja kondoomiga.
''Davai, kus on vigastatud väikemees!?'' Manivald loivas ägisedes Intsu poole. Too pani kondoomi otsa, tõmbas toruteibiga paar tiiru peale, võttis Manivaldi sülle ja hakkas ukse poole astuma. Kaktus krabas ruttu eelmisel õhtul kokkupakitud kotid ja kiirustas järgi.
Nad otsustasid hääletada.
Pärast mitut tundi asjata lonkimist, nägid nad silmapiirilt lähenemas mingisugust masinat. Kaktus seisis tee peale ette, ajas käed ja jalad harki ja hüppas. Auto peatus.
''Noh, kuhu teil vahvatel sellidel minek?'' küsis rohelistes tunkedes autojuht.
''Näe, haiglasse vaja minna,'' ütles Ints ja osutas näpuga Manivaldi keha küljes rippuvale verd täis kondoomile.
''Ai ai, tulge ruttu peale siis, '' ütles autojuht haput nägu tehes ja avas uksed.
Sõit oli igav. Rohelistes tunkedes mees oli jama ja mõttetu.
Haigla ees viidi Manivald kanderaamiga ära. Ints ja Kaktus istusid nõutult kõnnitee äärekivi serval. Arst ütles et Manivaldile tehakse operatsioon ja ta peab seal vähemalt paar järgnevat päeva viibima. Tüdrukud otsustasid linna siiberdama minna.

Ints nägi ilusat meest. Selline lühike, lötakate riietega, natuke must, silmad kõõrdi. Ta läks tutvust tegema. Kaktus seisis kõnnitee peal ja vaatas ringi. Ta nägi lehma poe katusel. Lehm ütles ammuuu ja sõi pilvi. Kaktus otsis välja digika, et pilti teha. Ta poleks ealeski osanud oodata et linnas nii lahe võib olla. Ta hakkas mööda tänavaid kooserdama. Tänavaposti küljes tantsis naine, keerutas ja hööritas puusi ja lehvitas juustega. Kari mehi seisid ümber ja huilgasid. Kaktus tegi pilti. Hiina restoranis tantsisid 20 ühesuguse näoga pilusilma valssi. Kaktus tegi pilti. Kaktus oli poti sees. Kaktus tegi pilti.
Samal ajal ajas Ints mesijuttu sellele toredale mehikesele. Mehikese nimi oli Mark.
Mark oli lahe, ta oskas mängida tuubat, teadis arvutitest igasugu asju ja tal oli hobune. Aga see oli surnud. Aias.

Pirusk #3 - kubjase raev I

Hommikul ärkas Ints keldriukse lõhkumise peale üles. Ta ajas omale aeglaselt jalad alla ja komberdas trepist üles. Ukse taga seisis vihane Kubjas oma karkudega.

’’Noh, jalg terve vä? Käisid arstil ära vä?’’ Küsis Ints mõnitavalt.
Kubjase hingamine muutus valjemaks.
’’Nutsid ka vä?’’ Küsis Ints jälle. Järsku Kubjas karjatas:
’’Kuhu kurat te kogu mu toidu viisite?’’
’’Millest sa räägid,’’ küsis Ints, ’’meie pole su majas käinud.’’
Kubjas virutas Intsule karguga vastu külge ja käratas:
’’Ära valeta sa midagi, kes muu see olla võis?’’
Vahepeal oli Kaktus oma venna kapist teki seest välja veeretanud ja nad vaikselt roomasid trepi poole. Kaktus ägises vaikselt:
’’Torm pidi tulema ju, miks sa raisk surnud pole?’’
Kubjas käratas:
’’Mingit kuradi tormi pole, kobige siia ja tooge mu vara tagasi!’’
Nad seisid seal vaikuses paar minutit. Lõpuks Kubjas pööras end ümber ja hakkas kodu poole kargutama. Enne uksest väljumist ütles veel:
’’Olgu mu asjad tagasi kella kolmeks või ma kutsun politsei!’’
Kaktus ja Manivald olid lõpuks jalad alla saanud, ning hakkasid Kubjaselt varastatud asju kärusse viima. Ints läks õue jalutama, talle töö ei istu. Suurest tammest möödudes märkas Ints Nigardit puu otsas.
’’Noh, mis sa seal üleval teed?’’ küsis Ints sõbralikul toonil, ning hakkas üles ronima. Nigard oli kahe oksa vahele kinni jäänud. Ints võttis ta sealt õrnalt ära, too hüppas alla, ning hakkas õnnelikult maja poole hõljuma. Ints istus oksal, vaatas ringi ja märkas linnupesa. Ta tõusis oksale püsti, ning nägi napilt pesa sisse. Seal ei olnud midagi.
 Vahepeal olid Kaktus ja Manivald Kubjase juures ära käinud. Manivaldil oli nina verine, Kaktusel oli sinine kopsik juustes kinni. Ints küsis hämmeldunult:
’’Mis juhtus?’’
Kaktus mossitas ja vaatas kurvalt maha, Manivald pomises:
’’Hulluks läks’’
’’Tal ka igav,’’ lausus Ints kerge muigega, ning  heitis murule pikali.

Manivald küsis murelikult:
’’Mida me täna sööme?’’
Kaktus pakkus välja, et nad võiksid kõik koos linna minna, mõnes hotellis peatuda, restoranis süüa ja muuseumides käia.
Ints tõusis järsku istukile, ning küsis:
’’Linna? Kas me lähme linna? JEEAAAHH!’’, ning hakkas hullunult ringi jooksma.
Nad pakkisid oma seljakotid valmis, ning otsustasid hommikul teele asuda.

Pirusk #2 - tormihoiatus

Manivald, Ints ja Kaktus magasid. Nagu alati, Manivald magamistoas oma ülisuures vesivoodis, Kaktus elutoa kapi kõrval plastmassist aiatooli peal ja Ints leivaahjus. Kella 5 paiku öösel kuulsid nad sireeni ja läksid oma pohmellis peadega uksele uudistama. Kiirabi viis Kubjase minema. Kui nad tagasi voodi manu liikusid, meenus Kaktusele, et ta jättis kana pliidile keema. Ta jooksis ruttu kööki ja nägi et potis on ainult mingi kanaplöga. Ta haaras pliidi eest väikse puupilpa ning sorkis seal sees natuke. Midagi tahket seal polnud, isegi kondid olid vedelaks keenud. Ta valas selle kõik mahlapulga vormidesse, pistis sügavkülma ja heitis oma toolile magama.

Hommikul ärkasid kõik kolm täpselt samal ajal. Kõht oli kole tühi. Õues oli haruldaselt külm Masenduse küla igavese suve kohta, seega nad ei plaaninud kodust kuskile minna. Kaktus võttis parasjagu tabletti, kui talle meenus et Kubjast ju pole - nad saavad tema majast süüa tuua. Sedasi nad tassisid Kubjase maja toidust tühjaks.
Kui kõht oli täis söödud, mõeldi mida teha. Õues oli nii jube ilm, et isegi Nigardit poleks õige olnud sinna saata.
Niisiis otsiti välja kogu viin mis majas leidus, võeti lihtsalt napsu ja puhuti juttu. Manivald istus diivanil ja libistas seal Torni viina kurgust alla. Ints oli selili leivaahjus, pea ulatus välja ja rippus. Ta lonksas kordamööda Red Bulli ja lauakat. Suurem osa sellest läks muidugi mööda ja talle kraevahele või ninna. Pikali joomine pole just kerge, eriti kui sa purupurjus oled. Kaktus värises kapi taga ja neelas viina abil värvilisi tablette alla.
Manivald pajatas uduselt ja uimaselt, kuidas tal ükskord metsas jalg karulõksu kinni jäi ja mingi hull tädi tahtis teda ära hakkida ja räästasse kuivama panna, aga Manivald olevat tädi nuudiga maha koksanud ja tema rauasaega karulõksu keti läbi saaginud.
Jutu lõpuks oli Kaktus juba kapi taga poolsurnud, Ints oli pea 6 korda vastu ahjuäärt ära löönud ja lamas nüüd klaasistunud pilguga tühjusesse vaatamas, suur verine muhk otsaees. Manivald norskas. Ta läbi une veel pobises oma juttu edasi, aga kedagi ei kottinud. Teda ennast ka mitte.

---

Kaktus oli esimesena jalul. Seda küll suure tumepruuni sektsioonkapi toel, aga siiski jalul. Teised avasid ka vaikselt Kaktuse ulumise peale silmad ja roomasid mööda tuba sihitult ringi, üritasid end üles ajada. Lõpuks Manivald sai jalad alla ja läks kööki. Ta võttis sügavkülmast ühe kana-mahlapulga ja lohises seda lutsides õue päikese kätte. Ints pani ühe Red Bulli hinge alla, Kaktus neelas paar tabletti ja nemadki läksid õue päikest nautima. Kubjas oli ka kodus. Too ajas oma aias kanu taga ja loopis oma koeri õunte ja pirnidega, karjudes samal ajal et miks need lojused tema kulul elavad ja tööle ei lähe.

---

Manivald, Ints ja Kaktus istusid aida katusel ja nautisid vaadet kui järsku pööras nende hoovi sisse mingi must mersu, millest astus välja üks viisakalt riides muhe onu. Küsis lastelt kas vanamees on kodus. Kaktus hakkas ütlema, et vanamees surnud ja onu seisab praegu tema jäänuste kohal, aga Ints lükkas ta katuselt alla ja hüüdis vastu et vanamees läks hulluks ja jooksis metsa, mitu kuud tagasi juba. Mersuga onu tänas Intsu, viskas talle oma visiitkaardi, ja ütles:
''Noh, kui vanamees välja peaks ilmuma või te ta laiba leiate, siis helistage mulle. Kui ei leia, siis mul täiesti savi - mõttetu mees oli. Edu teile, lapsed!''

Manivald oli vahepeal katuselt alla roninud, et vaadata, kas ta õega on kõik korras. Kaktus oli nõgestesse kukkunud. Manivald võttis ta õlgadele ja viis tuppa. Ints märkas kaugusest tumedaid pilvi lähenevat, libistas end katuselt alla ja jalutas ka tuppa.

Oli algamas torm.

Ints pani raadio tööle, täpselt sel hetkel kui Masenduse küll tehti orkaanihoiatus. Kaktus võttis tabletti ja teatas:
''Hei, meie elame ju Masenduse külas!''
Manivald läks paanikasse. Ta hakkas meeleheitlikult pekipirukaid küpsetama ja käskis tüdrukutel vajalikke asju keldrisse viia, korrutades et nad veedavad mõne aja nüüd seal. Ints kehitas õlgu ja viis mõned tekid ja padjad sinna, ning seadis omale pesa valmis. Esimesed saavad kõige paremad kohad! Kaktus hakkas aga paanitsema, sest ta ei leidnud kõiki oma tablette üles, ta ei tahtnud et kübetki raisku läheks. Samal ajal kui Ints viis neljandat Red Bulli kasti trepist alla, oli Manivald oma pekipirukatega valmis ja jooksis sellise hooga keldri poole, et koperdas ja lendas näoli vastu keldripõrandat. Ints näitas näpuga ja naeris hüsteeriliselt, kuid üks väike käeke ei jõua ju suurt kasti kinni hoida, mistõttu kast lendas suure kaarega keldrisse. Põrand ujus energiajoogist. Kaktus oli ilmselt oma tabletid üles leidnud, sest ta tuli rahulikult trepist alla suure sõjaväeseljakotiga, mis oli pilgeni tablette täis. Ints sulges keldriluugid ja istus oma nurka. Nüüd jäid nad tormi ootama.

Nad istusid mitu tundi täielikus vaikuses, kuni kuulsid kolinat. Torm oli ilmselt algamas. Manivald ja Kaktus olid nii närvis, et hakkasid oma pekipirukaid ja tablette pugima. Mingiltmaalt läks neil segamini, kumb mida sööma pidi ja pugitavad ained läksid vahetusse. Manivald lõpetas siis, kui tal krambid tekkisid. Ints pani ta keldri kappi kinni.
Ta värises ja tõmbles seal nii palju et see kobin käis Intsule närvi, seega ta mässis Manivaldi paksu vatiteki sisse, et see seal kobistada ei saaks. Kaktus lõpetas ka söömise, isegi tablette ei võtnud suu sisse. tal oli pirukatest kõht kinni jäänud, ja valutas kohutavalt.

Ints istus täielikus rahus oma nurka, lõõgastus ning avas Red Bulli purgi.

Pirusk #1 - algus

Aastal 2001, mingil nõmedalt palaval suvepäeval, kella 2 paiku öösel oli bussis number 14 ainult kolm inimest - Kaktus, Manivald ja Ints. Järsku buss peatus, sisse tuli maskis mees, kes lasi bussijuhi maha, haaras kolm pealtnägijat kaasa ja jooksis minema. Ta pani Kaktuse, Manivaldi ja Intsu oma koju luku taha, et nad kaebama ei saaks minna.

Niisiis möödus 3 aastat vangistusest, lapsed olid selle eluga seal ilusas maamajas juba ära harjunud. Ühel päeval suri nende vangistaja ära, niisiis pidid nad välja mõtlema mida selle laibaga teha.

---

Ints, Manivald ja Kaktus seisid Vanamehe laiba ümber. ’’Viskame metsa!’’ kilkas Kaktus ja hakkas tantsima.

’’Sinu viskame metsa, kurat küll! Mis siis saab kui keegi selle sealt leiab?’’ Käratas Manivald ja vehkis rusikaga. Ints segas vahele:

’’Manivald, miks sa nii mürgiselt kohe? Tead ju et su õde on natuke kiiksuga, ole temaga kannatlik. Mina arvan et matame vanamehe siia samasse maa alla.’’ Manivald tõi sõnagi lausumata labida ja hakkas kaevama.

Ints lõi käed kokku ja hüüatas: ’’Davai, naised kööki nüüd,’’ ning hakkas Kaktusega maja poole liikuma. Arvestades sellega et Manivald on kindlasti pärast kaevamist väsinud ja vihane, plaanisid nad suure kuningliku õhtusöögi valmistada.

Külmkapp oli tühi. Sahver oli tühi. Kelder oli tühi. Aiamaa peal ei kasvanud ka midagi. No kurat küll! Kaktus ja Ints lonkisid õue tagasi.

Manivald oli üsna sügava, kuid kitsa augu kaevanud.

Ints seisis selle serval, käed puusas ja vangutas pead:

’’Ei, see ei lähe mitte. Vanamees on suur ja lai, siia ta küll ei mahu.’’
Manivald heitis murule pikali ja lausus vaikselt:

’’Mina enam ei jõua...’’

Ints lohistas Vanamehe laiba kuuri. Kaktus võttis Manivaldi kõrval istet ja hakkas juttu puhuma.

’’Kuule, kas sa Nigardile midagi süüa ka tõid?’’

’’Ma käisin põllu peal otsimas küll, aga ma ei leidnud sellist taime nagu sina kirjeldasid.’’

Kuuri poolt kostus kolinat.

’’Ah mine too paar seent, küll Nigard nood ära seedib’’

’’Las ma pikutan veel natuke...’’

Kuurist tulid mootorsae hääled

’’Eks sa siis pikuta, ma lähen võtan tabletti.’’

Manivald lebas mõnusalt torkival murul. Kaktuse kaugenevate sammude hääl asendus sujuvalt kuuri poolt tuleva kriginaga. Järsku oleks nagu päike ära kadunud. Manivald avas silmad ja tema peakohal seisis Ints:

’’Kuule, ma tegin ta natuke mitte-nii-tahkeks, saab sinna auku visata.’’

Manivald ajas jalad alla ja ta vaatepilt oli kergelt õõvastav - verepritsmeid täis Ints toetus vanale roostetanud kärule, mis oli täidetud jäsemete, vere ja siseelunditega. Ints oli põhjaliku töö teinud. Kõik varbad hulpisid eraldi, juuksekarvadki olid skalbist välja katkutud.

’’Lahe, vala see siia auku ja viska muld peale, ma lähen toon Nigardile seeni.''

---

Ints ja Kaktus kõndisid maanteel ilusti vasakul pool, helkurid vastu paremat reit pendeldades. Nad läksid poodi.
Selja tagant lähenes neile hirmus kolin ja plärin. Kubjas sõitis oma vana külgkorviga mootorrattaga, ning möödaminnes sülitas tuulde. Kaktus sai suure toidujäänustest ja igemeverest kupatava tatipläraka täpselt keset nägu. Ints viskas Kubjast saapaga ja too sõitis kraavi.

Tüdrukud kõndisid temast rahulikult mööda, ignoreerides tugevat bensiinihaisu, tõusvat suitsusammast ja lahtist luumurdu, mida normaalne inimene poleks saanud nägemata jätta.
’’Ise noris tüli,’’ lausus Ints ja jalutas tagasi vaatamata rahulikult edasi.

Pimedus hakkas juba laskuma, kui Ints ja Kaktus poe juurde jõudsid. Just sel hetkel kui nad astusid trepile, pani poepidaja ukse lukku ja läks minema. ’’Mida me nüüd peale hakkame?’’ Küsis kaktus, pisarad silmis.

Nad hakkasid kurvalt kodu poole lonkima. Kaktus nuttis lakkamatult ja Intsul olid närvid läbi. Tema lohutada ka ei oska, tema mõistab ainult huumorit ja kurjust. Kubjase majast möödudes tuli talle idee:

’’Kuule, Kaktus, lähme võtame ühe Kubjase kana!’’

Kaktuse punane, paistes, nutune nägu omandas järsku laia irve.

’’Lähme!’’

Kaktus jooksis Kubjase ukse taha, et tema tähelepanu kõrvale juhtida, seni kuni Ints ühe kana haarab ja kodu poole jookseb. Kahjuks hakkasid kõik teised kanad kaagutama ja karjuma, ning Kubjas mõistis mis toimub. Ta lükkas Kaktuse tikripõõsasse ja käratas oma ühe terve jala peal Intsu poole hüpeldes:

’’Tule tagasi, paskaak selline!’’

Kahjuks või õnneks, Kubjas libises sõnnikuhunniku sees ja kukkus suurde pasamülkasse. Kaktus hiilis mööda seina äärt maja taha, ning pistis punuma. Pasane Kubjas karjus veel rusikaga vehkides järgi:

’’Veel oma nägu siia näitad siis ma taon su ära nii et ise ka ei usu!’’

---

Koju jõudes pani Kaktus kohe kana elusalt suurde patta keema, ning siirdus elutuppa. Manivald oli alkoholi välja otsinud, ning kolm sõpra otsustasid jooma hakata...