Pirusk #1 - algus

Aastal 2001, mingil nõmedalt palaval suvepäeval, kella 2 paiku öösel oli bussis number 14 ainult kolm inimest - Kaktus, Manivald ja Ints. Järsku buss peatus, sisse tuli maskis mees, kes lasi bussijuhi maha, haaras kolm pealtnägijat kaasa ja jooksis minema. Ta pani Kaktuse, Manivaldi ja Intsu oma koju luku taha, et nad kaebama ei saaks minna.

Niisiis möödus 3 aastat vangistusest, lapsed olid selle eluga seal ilusas maamajas juba ära harjunud. Ühel päeval suri nende vangistaja ära, niisiis pidid nad välja mõtlema mida selle laibaga teha.

---

Ints, Manivald ja Kaktus seisid Vanamehe laiba ümber. ’’Viskame metsa!’’ kilkas Kaktus ja hakkas tantsima.

’’Sinu viskame metsa, kurat küll! Mis siis saab kui keegi selle sealt leiab?’’ Käratas Manivald ja vehkis rusikaga. Ints segas vahele:

’’Manivald, miks sa nii mürgiselt kohe? Tead ju et su õde on natuke kiiksuga, ole temaga kannatlik. Mina arvan et matame vanamehe siia samasse maa alla.’’ Manivald tõi sõnagi lausumata labida ja hakkas kaevama.

Ints lõi käed kokku ja hüüatas: ’’Davai, naised kööki nüüd,’’ ning hakkas Kaktusega maja poole liikuma. Arvestades sellega et Manivald on kindlasti pärast kaevamist väsinud ja vihane, plaanisid nad suure kuningliku õhtusöögi valmistada.

Külmkapp oli tühi. Sahver oli tühi. Kelder oli tühi. Aiamaa peal ei kasvanud ka midagi. No kurat küll! Kaktus ja Ints lonkisid õue tagasi.

Manivald oli üsna sügava, kuid kitsa augu kaevanud.

Ints seisis selle serval, käed puusas ja vangutas pead:

’’Ei, see ei lähe mitte. Vanamees on suur ja lai, siia ta küll ei mahu.’’
Manivald heitis murule pikali ja lausus vaikselt:

’’Mina enam ei jõua...’’

Ints lohistas Vanamehe laiba kuuri. Kaktus võttis Manivaldi kõrval istet ja hakkas juttu puhuma.

’’Kuule, kas sa Nigardile midagi süüa ka tõid?’’

’’Ma käisin põllu peal otsimas küll, aga ma ei leidnud sellist taime nagu sina kirjeldasid.’’

Kuuri poolt kostus kolinat.

’’Ah mine too paar seent, küll Nigard nood ära seedib’’

’’Las ma pikutan veel natuke...’’

Kuurist tulid mootorsae hääled

’’Eks sa siis pikuta, ma lähen võtan tabletti.’’

Manivald lebas mõnusalt torkival murul. Kaktuse kaugenevate sammude hääl asendus sujuvalt kuuri poolt tuleva kriginaga. Järsku oleks nagu päike ära kadunud. Manivald avas silmad ja tema peakohal seisis Ints:

’’Kuule, ma tegin ta natuke mitte-nii-tahkeks, saab sinna auku visata.’’

Manivald ajas jalad alla ja ta vaatepilt oli kergelt õõvastav - verepritsmeid täis Ints toetus vanale roostetanud kärule, mis oli täidetud jäsemete, vere ja siseelunditega. Ints oli põhjaliku töö teinud. Kõik varbad hulpisid eraldi, juuksekarvadki olid skalbist välja katkutud.

’’Lahe, vala see siia auku ja viska muld peale, ma lähen toon Nigardile seeni.''

---

Ints ja Kaktus kõndisid maanteel ilusti vasakul pool, helkurid vastu paremat reit pendeldades. Nad läksid poodi.
Selja tagant lähenes neile hirmus kolin ja plärin. Kubjas sõitis oma vana külgkorviga mootorrattaga, ning möödaminnes sülitas tuulde. Kaktus sai suure toidujäänustest ja igemeverest kupatava tatipläraka täpselt keset nägu. Ints viskas Kubjast saapaga ja too sõitis kraavi.

Tüdrukud kõndisid temast rahulikult mööda, ignoreerides tugevat bensiinihaisu, tõusvat suitsusammast ja lahtist luumurdu, mida normaalne inimene poleks saanud nägemata jätta.
’’Ise noris tüli,’’ lausus Ints ja jalutas tagasi vaatamata rahulikult edasi.

Pimedus hakkas juba laskuma, kui Ints ja Kaktus poe juurde jõudsid. Just sel hetkel kui nad astusid trepile, pani poepidaja ukse lukku ja läks minema. ’’Mida me nüüd peale hakkame?’’ Küsis kaktus, pisarad silmis.

Nad hakkasid kurvalt kodu poole lonkima. Kaktus nuttis lakkamatult ja Intsul olid närvid läbi. Tema lohutada ka ei oska, tema mõistab ainult huumorit ja kurjust. Kubjase majast möödudes tuli talle idee:

’’Kuule, Kaktus, lähme võtame ühe Kubjase kana!’’

Kaktuse punane, paistes, nutune nägu omandas järsku laia irve.

’’Lähme!’’

Kaktus jooksis Kubjase ukse taha, et tema tähelepanu kõrvale juhtida, seni kuni Ints ühe kana haarab ja kodu poole jookseb. Kahjuks hakkasid kõik teised kanad kaagutama ja karjuma, ning Kubjas mõistis mis toimub. Ta lükkas Kaktuse tikripõõsasse ja käratas oma ühe terve jala peal Intsu poole hüpeldes:

’’Tule tagasi, paskaak selline!’’

Kahjuks või õnneks, Kubjas libises sõnnikuhunniku sees ja kukkus suurde pasamülkasse. Kaktus hiilis mööda seina äärt maja taha, ning pistis punuma. Pasane Kubjas karjus veel rusikaga vehkides järgi:

’’Veel oma nägu siia näitad siis ma taon su ära nii et ise ka ei usu!’’

---

Koju jõudes pani Kaktus kohe kana elusalt suurde patta keema, ning siirdus elutuppa. Manivald oli alkoholi välja otsinud, ning kolm sõpra otsustasid jooma hakata...