Pirusk #6 - mätta otsa

’’Manivald....Manivald, ärka. On aeg koju minna,’’ kostus Intsu pehme hääl. Manivald avas aeglaselt silmad.

’’Kas sa ostaksid mulle jäätist koduteel,’’ küsis Manivald unise häälega.

’’Jah. Tõuse nüüd, paneme su riidesse.’’

Samal ajal kui Ints aitas Manivaldil end valmis sättida, istus Kaktus haigla ees kõnniteel, mängis murulibledega ja mõtiskles endamisi.

’’Huvitav, millal järgmine paraad toimub...?’’

Ta kõrvale sõitis Manivald ratastoolis ja hüüdis rõõmsalt: ’’Noh, sõsar, lääme koju vöi?’’

Kaktus kargas püsti ja kallistas teda. ’’Jah, lähme!’’

Kolm sõpra liikusid rõõmsalt läbi linna – Manivald, kes istus ratastoolis ja luges ’’Mein Kampf-i’’, Ints, kes lükkas teda mööda auklikku kõnniteed edasi, ning Kaktus, kes keksis ja ümises rõõmsalt Etioopia hümni. Politseimajast möödudes kuulsid nad karjumist ja enne kui nad silmagi jõudsid pilgutada koperdas järsku üks tore onkel Manivaldi ratastooli otsa ja kukkus ümber, otse Kaktuse jalge ette.

’’Nonoh, mis sa tormad?’’ Küsis Ints pahaselt ja tõstis Manivaldi raamatu maast üles.

’’Sain raisk jooksu, aidake mul end peita, muidu viiakse mind vangimajja tagasi,’’ ütles too võõrapärane onu hingeldades.

’’No eks sa jaluta siis meiega kaasa,’’ ütles Ints sõbralikult ja seltskond liikus edasi.

’’Mina olen Ints, tema on Kaktus ja too on Manivald. Mis sinu nimi on?’’

’’Heiko. Lihtne töömees Viljandist. Kus kandis te siis elate kah?’’

’’Masenduse külas, see pole siit kaugel,’’ lausus Manivald.

’’Ooh, Masenduse küla? Mu vana tuttav Kubjas elab seal. Teate teda?’’

’’Kubjas? Too on meie naabrimees. Jah, tore inimene on, meil on küll palju kana kitkuda olnud aga muidu ta täitsa muhe sell,’’ ütles Ints Red Bulli purki avades. Võttis sealt korraliku lonksu ja pakkus teistele kah.

Manivald müksas Kaktust ja hüüdis: ’’Kaktus, sa täitsa vait olnud, räägi kah midagi!’’

Kaktus punastas kergelt ja vaatas mujale. Ta kuulas kuidas Heiko enda elust ja olust pajatas ja mõtles endamisi et küll see on ikka tõeline mees. Heiko puutus teda õrnalt kogemata vastu kätt, mille peale Kaktusele tulid külmavärinad peale ja liblikad kõhtu. Ta suutis vaevu püstigi seista. Manivald, hea veli nagu ta oli, sai kohe aru ja pööras jututeema sinna.

’’No, Heiko, kas sa oled juba mätta otsa saanud või otsid veel?’’ küsis Manivald ja vaatas kavala muigega Kaktusele otsa.

’’Ega mul pole aega olnud naistes käia, ikka kodus palju tööd vaja teha. Ma ikka mõtlen et küll armastus mu õuele tuleb ja kui ei tule siis mis ikka teha, vähemalt olen elanud oma elu ausa töömehena. Mida siis veel vaja?’’

’’Tohsoo, ah nii on lood? Mis sa meie Kaktusest arvad? Ta tuleb kah varsti tanu alla saada, muidu läheb täitsa vanaks kätte ära, kes siis teda ikka enam tahab?’’

Heiko jäi korraks seisma, vaatas Kaktuse pealaest jalatallani üle ja noogutas.

’’Jah, selle võtaks küll ära.’’

’’Noh näed Kaktus, polnudki nii raske,’’ ütles Ints ja patsutas Kaktusele õlale. Kaktus ei saanud aru kas tegemist oli reaalsuse või unega. Heiko võttis tal käest kinni ja lausus:

’’Noh, eks me läheme nüüd pruudikesega teist teed, näitan talle kah oma talumaja ära. Tuleme teile varsti külla kah, pole Kubjast ka ammu näinud!’’

Sõbrad lehvitasid üksteisele hüvastijätuks ja jätkasid oma teekonda.
Ints ja Manivald kärutasid pea mitu tundi täielikus vaikuses, koduõuele saabudes lausus Manivald vaikselt, natuke kurvalt:

’’Noh, ja olemegi kahekesi.’’

Ints ohkas.

Nad hakkasid viina võtma.