Pirusk #14 - Pugri

Oli päiksepaisteline pärastlõuna. Ints tukkus tammepuu all, Nigard pea all. Manivald oli köögilauale end siruli heitnud.

Kubjase ja Vanamehe hoovi eraldava heki varjus luusis mees. Pikk, kondine mees. Ta hiilis Vanamehe ukse taha ja koputas. Manivald soius midagi unes ja keeras ennast, mispeale ta laualt maha kukkus.

’’Möh, mis see nüüd oli?’’ küsis ta ehmunult ja ajas end aeglaselt püsti. Uksel kõlas jälle koputus.

’’No kes see seal lõhub nüüd siis sedasi?’’

Pärast ukse avamist jõllitasid noormehed üksteisele hämmeldunult otsa. Kumbki ei saanud sõnagi suust. Lõpuks Manivald kogus ennast ja küsis:

’’Kes sa selline oled?’’

’’Mina...mina olen Pugri, Kubjase pojapoeg. Kus Vanamees siis on?’’

’’Vanamees...see suri juba aastakese tagasi ära.’’

’’Ahsoo....ja nüüd sina elad siin, jah?’’

’’Jah. Mina, Manivald mu nimi, ja Ints. Ints on too seal tammepuu all.’’

Seda öeldes näitas ta näpuga norskava Intsu poole.

’’Ah et te olete siis noorpaar, jah?’’ küsis Pugri ja togis Manivaldi.

’’Ei. Veel mitte,’’ ütles Manivald ja muigas salakavalalt.

’’Noh, tuppa ka kutsud mind või?’’

’’Ah, muidugi, tule tule. Võta siin istet. Ma lähen ajan Intsu üles.’’

Ta kooserdas tammepuu poole ja hõikas:

’’Hõi, Ints, ehk oleks aeg ärgata? Meil on külaline majas! Lähme toome tuhlid keldrist välja, külalisele vaja süüa pakkuda.’’

Ints ajas end vaevaliselt püsti, Nigardki haigutas ja pistis siis metsa poole plagama.

Keldrist tuppa astudes pillas Manivald kartulikorvi imestusest maha ja ahhetas ja ohhetas.

’’Mida sa türa meie külmkapiga tegid?’’ küsis Ints ärritunult ja andis Pugrile laksu mööda pead.

’’Ma tahtsin teada kas tuli kustub, kui uks kinni panna.’’ Vastas Pugri, ise hämmingus.

Ta oli külmkapi ukse sisse augu puurinud. Samal ajal kui Manivald maast kartuleid üles korjas, sõimas Ints Pugrit. Kui kartulid olid korvis, ütles Manivald:

’’Mis sa ikka kiusad teda, hakka kartuleid koorima parem.’’

’’Hakka ise,’’ ütles Ints solvunult ja läks teise tuppa, Pugri, nagu sabarakk, järel. Manivald ohkas ja hakkas noaga kardulaid nüsima.

Möödus kena kümme minutit, kui Ints jooksis kööki ja kaebas:

’’Manivald, Pugri valas maki sisse kisselli.’’

Manivald viskas noa ja tuhli kus see ja teine ja tormas elutuppa.

’’No mis siin toimub? Tuled külla ja külvad kaost. Kui sa olla ei oska siis mine poe Kubjase külje alla tagasi või ma surun su sinna!’’

Nii mehist häält pole Manivald enne teinud. Intsust käisid judinad läbi. See oli hea tunne. Ta pobises omaette:

’’Lõpuks on mees majas...’’

Pugrile kortsutas kulmu ja ütles, et ta oli Intsu peale pahane et too karjus ta peale enne. Manivald vaatas talle ainult hukkamõistvalt otsa ja raputas pead.

’’Olgu, eks sa istu siin söögiajani ära aga siis hakka astuma, meil on õhtul tähtis käik ees. Läheme mu õele külla.’’

Pugri hammustas huulde ja tõmbus sügavale diivaninurka.

Õhtusöök läks ilusti, Pugri rääkis lõbusaid lugusi oma isast ja sellest kui Kubjas veel noor oli. Teda uksele saates küsis Manivald et kas ta veel külla tuleb kunagi. Pugri ainult naeratas ja noogutas pead, mille ta järgmisel hetkel vastu uksepiita ära lõi.

’’Ohohooo, ole ettevaatlik, noorsand,’’ irvitas Ints ja lõi ukse pauguga kinni.

’’Pöörane päev täna,’’ lausus Manivald, ohkas ja raputas pead.

’’Hakkame sättima ennast siis.’’

Möödus tund, poolteist, Ints oli ammu valmis juba ja ootas Manivaldi ukse juures. Manivald tuuseldas mööda tube ringi nagu segane.  Lõpuks sai Intsul siiber ja karjus, et mis toimub. Manivald vaatas talle ehmunult otsa ja halises:

’’Mu saapad on kadunud, ma ei leia neid mitte kuskilt, alles olid need mul jalas ja nüüd on kadunud oh sa heldene aeg mis on juhtunud mu saabastega...’’

Ints pani võtmed laua peale ja läks ka tuuseldama. Siblisid nad seal tunde, kuni lõpuks mõlemad varisesid voodisse pikali ja jäid silmapilkselt magama.

Hommikul ärkas Manivald üles terava valu tõttu kõrvas. Peaalune oli kuidagi muhklik ja kõva. Ta lükkas intsu padja pealt ära ja rebis padjapüüri katki. Istus minuti imestunult ja raputas Intsu.

’’Kuule...see Pugri õmbles mu kummikud padjapüüri sisse kinni.’’

Ints kargas voodist püsti ja sammus aknast välja, otse Kubjase maja poole, ise pühaviha täis. Kubjas leotas parasjagu oma tööpükse kausi sees. Ints kõndis juurde, virutas kausi kummuli ja käratas:

’’Mida kuradit see Pugri endale lubab, ah? Rikkus meie külmkapi ja maki ära ja lõpuks Manivaldi saapad ka! Kes teda kasvatanud on, et ta selline on?’’

Kubjas, üllatavalt, reageeris väga rahulikult sellele ja vastas vaiksel, mahedal toonil:

’’Aga mida teie mu murutraktoriga tegite? Kes teid kasvatas?’’

Ints vajus järsku kössi ja lonkis kurva näoga kodu poole. Manivald kihutas tema poole ja küsis et mis toimub. Ints peatus, vaatas talle otsa ja lausus:

’’Me oleme ka parajad Pugrid. Mul hakkas Kubjasest nii kahju nüüd. Me peame selle kuidagi talle heastama.’’ Ta kooserdas maja poole, pea maas. Manivald oli sõnatu.

''Mis ajast Ints kurvaks muutub? Ta on ju ikka vihane inimene.'' pobises ta omaette, mõtles natuke ja siis jooksis Intsule järgi.

Ints hakkas puid lõhkuma.

Pirusk #13 - punase murutraktori lugu II

Ints mõtles mida teha. Oksele pole teda kuidagi võimalik ajada, nii et see tablett oli määratud tema verre imbuma. Ta heitis leivaahju ette pikali, ajas käed-jalad laiali ja vahtis lakke. Ta oleks tahtnud ahju sisse minna, ukse kinni lüüa ja end kerra tõmmata, aga mõeldes krampidele, mis Manivaldi tabasid ''tormi'' ajal keldris, ei teinud ta seda. Igaks juhuks.
Ta sulges silmad.

Vahepeal oli Manivaldil kole joogijanu kallale tulnud. Ta parkis murutraktori ilusti seina äärde ja kõndis tuppa, kui järsku märkas maas väikest roosat tabletti.
''Vitamiin...''
Ta neelas selle alla, jõi rohkesti vett peale ja kiikas elutuppa.
''Mis sa lamad siin?''
Ints ehmatas end istukile ja üritas mingit loogiliselt kõlavat vastust välja mõelda, kuid suutis ainult mingid õõõ-d ja ööö-d kuuldavale tuua.
Manivald istus ta ette maha, vaatas tükk aega tühja pilguga kaugusesse ja lõpuks vastas:
''Seebivesi on udune.''
Nende juurde kõndis siil.

''Tere, mina olen siil. Mu nimi on Siil.''
''Tere siilipoiss Siil, mina olen Manilov.''
''Ja mina olen Its...Int....Iti! Ei...Ints!''
Siil naeratas, ning võttis vaiba äärel istet.
''Noh, kuidas eluke veereb kah?''
''Veereb nigu siili okaskera mööda paadipõhja,'' ütles Ints.
''Manilov, kuidas sul?''
Manivald ei jõudnudki vastata, kuna aknast hüppas sisse teine siil, talle otse kõrva sisse, teisest kõrvast välja lennates oli tal käes väike pudelike. Kõkutades jooksis ta uksest välja.
''Mis see oli?'' küsis Ints ehmunult. Manivald istus kangestunult, klaasistunud pilguga. Siil kargas Intsu ette ja karjus:
''See oli Surnudsiil, ta viis psühholaeva minema!''
''Surnudsiil....psühholaev...?'' pobises Ints küsiva pilguga.
''Surnudsiil on õelustükk, kes on eluaeg psühholaeva jahtinud. Psühholaev peitus Manilovi ajus, aga nüüd sai Surnudsiil selle kätte!''
''Mis kuradi asi see psühholaev on siis?''
''See paneb Peedikäpa möirgama!''
''Peedikäpp...?''
''Peedikäpp on suure lord Käpakaru lemmikloom. Ta on küll armsake, kraabib mulda peedipõllul, kuid kui psühholaev lahti lasta, muutub ta hirmsaks koletiseks!''
''Kes see lord käpakaru veel on?''
''Masenduse metsa valitseja. Surnudsiil on ta vend, kuid kui Käpakaru trooni päris, pööras Surnudsiil tema vastu ja nüüd teeb ta kõik et ta hävitada. Me peame lord Käpakaru päästma!''
''Kus see Surnudsiil end peidab siis?''
''Seda ei tea keegi. Aga me peame kiiresti tegutsema!''

Nad raputasid Manivaldi, kuid ta potsatas selle peale pikali maha ja ei liigutanud end üldse.
''Manilov ei ärka enne kui psühholaev on tee temani leidnud.''
Ints vaatas toas ringi ja märkas paari ümmargust kivi maas.
''Surnudsiil jättis siia mingid kuradi kivid maha.''
Siil uuris neid natuke ja lausus:
''Võta kaasa. Need kukkusid ta saapa vahelt. Kus on siin kivised kohad?''
''No siin lähedal on üks karjäär...''
''Lähme otsime siis sealt.''

Õues vaatas Ints natuke ringi, ehk väärib miski kaasa haaramist. Kubjase punast murutraktorit märgates hüppas ta sinna peale ja viipas siilile, et too teeks sama. Nad kimasid karjääri poole.
Kaugusest paistsid kollased masinad. Lähemale jõudes nägid nad oranžide kiivritega mehi. Need olid kopamehed.
Kopamehed ütlesid et Ints peab lahkuma, sest seal on ohtlik. Ints seletas küll, et tal on tähtis missioon käsil ja siil lömastab nad, kui nad mölisema hakkavad, aga kopamehed lükkasid Intsu koos murutraktoriga eemale. Ints tõusis püsti ja jooksis kõigest väest karjääri poole, kuid üks kopamees püüdis ta kinni.
''Siil, need kopamehed on Surnudsiili abimehed! Mida me teeme? Appi!''
Kopamehed ainult naersid ja Ints kukkus vastu kiviklibu.
''Siil...Siil, need kivid on teravad. Surnudsiili kivid on ümarad!''
Siil tõmbas traktori käima ja Ints roomas sinna peale. Nad sõitsid metsa.
''Kus too käpakaru elab? Me peame teda hoiatama!'' hüüdis Ints, rusikas õhus.
''Metsa sees elab,'' vastas Siil.
Ints andis gaasi ja nad kimasid puude vahele, traktori alt lendasid välja puulaastud. Ints ei leidnud Käpakaru ja peatus.
''Ei ole teda metsas ju.''
''Ei ole jah, raisk. Istume maha.''
''Istume jah, võtame kehakinnitust, koriseb raisk see elund mu sees.''
Seda öelnud, prantsatas Ints perseli maha ja hakkas pehkinud puuoksa närima. Siil veeretas end maas, nii et lehed jäid okaste külge kinni. Ints jälgis teda. Siil muutus ümaraks ja siledaks, lehed olid okkad ära katnud. Ints tegi silmad suureks ja hüüdis:
''Siil! Ma tean! Ma tean kus Surnudsiil asub!''
Siil jooksis Intsu ette ja vaatas teda hämmeldunult. Ints lausus:
Ma jälgisin su veeremist ja tänu sellele imbus mu ajju vastus....kivid on ümmargused sest nad liiguvad vees! Seal Surnudsiil ongi! Vees!''
Nad hüppasid traktorile ja Ints vajutas pedaali põhja. Traktor kimas ja vuhises puude vahel. Üheltmaalt lakkas surin Intsu peas ja ta tundis ülimat väsimust. Kuid ta ei tohtinud peatuda. Silmad vajusid iseenesest kinni. Üheltmaalt ei tundnud ta enam Siili käppasi enda ümber. Ta vaatas selja taha. Siili polnud. Ta karjatas:
''Siil!'' ja siis käis pauk. Silme eest läks mustaks.


---

Ta tundis käsi enda nägu paitamas ja kuulis Manivaldi mehist häält ta nime ütlemas.
''Ints....Ints....ärka, Intsuke...''
Ints avas silmad.

Ta lamas risti ojas, emmates tühja piiritusepudelit, punane katkine murutraktor kummuli ta kõrval. Manivald vaatas talle naeratades otsa, endal lõug ja särk okset täis.
''Manivald, sa oled elus! Ma päästsin psühholaeva Surnudsiili käest!''
Ta mõtles hetke ja nad purskasid naerma.
''Mis asja ma ütlesin?'' küsis Ints itsitades.
''Kaktuse tablette ärme enam kunagi sööme, eks?'' Ütles Manivald endiselt naeratades, aitas Intsu püsti, keeras traktori õigetpidi murule ja nad sõitsid aeglaselt päikeseloojangu suunas.

Pirusk #12 - punase murutraktori lugu I

Kui Ints silmad avas, oli taevas kuu.
Ta pigistas silmad kõvasti kinni, nii kõvasti et kui talle pähkel silmalaugude vahele panna, oleks see kindlasti purunenud.
Siis avas ta jälle silmad ja sosistas:
''Jess, toimis!''
Päike säras taevas, linnud kisasid, Kubjas niitis muru. Manivald magas veel.
Ints vaatas teda igatseva pilguga ja lasi oma sõrmed õrnalt üle ta näo. Manivald naeratas unes.

''Reality check, nigga!'' ütles peenike hääl Intsu peas, mille peale ta lõi Manivaldile kõrvaliiku, käratas voodis püsti hüpates:
''Su morda on nagu titeperse!'' ja jooksis kööki. Manivald ei saanud hetkeks aru kes ja kus ta on.
''Kas see oli nüüd kompliment mu näonaha pehmuse kohta või...ah savi see, ma võtan seda kui komplimenti.'' mõtles ta endamisi ja kooserdas põske hõõrudes kööki.
Ints õgis juba suure hooga, ampsas kordamööda eile õhtul küpsetatud leiba ja sealiha.
''Kust see seapraad veel siia ilmus? küsis manivald hämmeldunult.
''Eks ikka Kubjase laualt, kust siis veel?''
Manivald seisis natuke uksel, kulm kortsus, ning asus siis ka vaikselt sööma.
''Kuule, lähme kaeme mis keldris head leidub,'' tegi Ints ettepaneku.
Manivald kehitas ükskõikselt õlgu, tõusis püsti  ja kooserdas sealiha mäludes keldriukse poole. Ints tormas suure õhinaga talle järgi, kuid koperdas lävepaku otsa ja lendas Manivaldiga koos trepist alla.

Manivald ägises keldri betoonpõrandal, hõõrus oma valutavaid liikmeid, kui järsku lõi tal silm särama.
''Siin mu praepannid ongi! Muidugi, tormi tarvis küpsetasin pekipirukaid, aga siit välja minnes jäi ju kõik siia.''
Ta pühkis ühelt plaadilt rasvase tolmukorra maha ja tegi musi. Ints avastas ühest nurgast tekihunniku ja terve laadungi Red Bulli purke. Ta kaevus sügavamale tekkide sisse, kuni sai kinni mingist ribast.
''Manivald, hõi, tule aita mind oma maamehe musklitega.''
Ta juhatas Manivaldi käe ribani ja too tõmbas. Välja tuli suur oliivroheline seljakott.
''Kui Kaktus oma asju Heiko poole viis, otsis ta seda taga. Mis seal sees on üldse et ta nii raske on?''
Ints avas ettevaatlikult seljakoti.
''Ohhooo, tabletid....nii värvilised...''
Ta võttis erinevaid tablette välja, uuris nendel olevaid pildikesi ja ohhetas ja ahhetas.
''Ära suhu pista,'' ütles Manivald hoiataval toonil ja vaatas veel ringi.
''Siin pole vist rohkem midagi. Need tekid tuleks tuppa viia, lähevad kopitama muidu.''
Ints viskas koti turjale ja astus trepist üles, Manivald tekihunnikuga sabas.

Ta tassis tekid õue, nähes välja nagu eesel. Riputas nad ükshaaval kaevukoogule, et neid veidike tuulutada.
Ilm oli ikka väga ilus. Ta vaatas Kubjase maja poole. Too lükkas oma uut punast murutraktorit kuuri.
''Hõi, kupjaonu, laena mulle ka oma uhket murujahvatamise riista!''
Kubjas viipas käega, mille peale Manivald, sõbralik naeratus näol, tema poole kõndis.
''Noh, kus siis Vanamehe niiduk on?''
''Ints sõitis sellega kassist üle, ei lõika muru enam.
''No eks sa siis võta minu masin. Aga ära Intsu ligi lase, ta on tubli inimene, aga asju ta hoida ei oska.''
''Näita kuidas see riist käima läheb.''
''Näädsa, keerad seda jublakat siin, vajutad pedaali ja kimab nigu obene!''
Manivald keeras seda jublakat ja vajutas pedaali ja sõitis.

Sõitis oma hoovi poole.

Samal ajal põrnitses Ints Kaktuse seljakotti. Lõpuks ta andis ikka järgi ja jooksis värvilisi tablette uurima. Need nägid välja nagu pisikesed kommikesed, magusad, head, meeliülendavalt maitsvad, panevad süljenäärmed ketrama nagu oravad rattas....märkamatult neelas ta ühe alla.
Ta istus natuke unistava näoga edasi, kuni taipas mida ta just teinud oli.

''Ai, kui Manivald teada saab....aiaiaiiaii, mis siis saab....aiaiaiiaiii,'' halises ta omaette ja lohistas seljakoti teise tuppa.