Kui Ints silmad avas, oli taevas kuu.
Ta pigistas silmad kõvasti kinni, nii kõvasti et kui talle pähkel silmalaugude vahele panna, oleks see kindlasti purunenud.
Siis avas ta jälle silmad ja sosistas:
''Jess, toimis!''
Päike säras taevas, linnud kisasid, Kubjas niitis muru. Manivald magas veel.
Ints vaatas teda igatseva pilguga ja lasi oma sõrmed õrnalt üle ta näo. Manivald naeratas unes.
''Reality check, nigga!'' ütles peenike hääl Intsu peas, mille peale ta lõi Manivaldile kõrvaliiku, käratas voodis püsti hüpates:
''Su morda on nagu titeperse!'' ja jooksis kööki. Manivald ei saanud hetkeks aru kes ja kus ta on.
''Kas see oli nüüd kompliment mu näonaha pehmuse kohta või...ah savi see, ma võtan seda kui komplimenti.'' mõtles ta endamisi ja kooserdas põske hõõrudes kööki.
Ints õgis juba suure hooga, ampsas kordamööda eile õhtul küpsetatud leiba ja sealiha.
''Kust see seapraad veel siia ilmus? küsis manivald hämmeldunult.
''Eks ikka Kubjase laualt, kust siis veel?''
Manivald seisis natuke uksel, kulm kortsus, ning asus siis ka vaikselt sööma.
''Kuule, lähme kaeme mis keldris head leidub,'' tegi Ints ettepaneku.
Manivald kehitas ükskõikselt õlgu, tõusis püsti ja kooserdas sealiha mäludes keldriukse poole. Ints tormas suure õhinaga talle järgi, kuid koperdas lävepaku otsa ja lendas Manivaldiga koos trepist alla.
Manivald ägises keldri betoonpõrandal, hõõrus oma valutavaid liikmeid, kui järsku lõi tal silm särama.
''Siin mu praepannid ongi! Muidugi, tormi tarvis küpsetasin pekipirukaid, aga siit välja minnes jäi ju kõik siia.''
Ta pühkis ühelt plaadilt rasvase tolmukorra maha ja tegi musi. Ints avastas ühest nurgast tekihunniku ja terve laadungi Red Bulli purke. Ta kaevus sügavamale tekkide sisse, kuni sai kinni mingist ribast.
''Manivald, hõi, tule aita mind oma maamehe musklitega.''
Ta juhatas Manivaldi käe ribani ja too tõmbas. Välja tuli suur oliivroheline seljakott.
''Kui Kaktus oma asju Heiko poole viis, otsis ta seda taga. Mis seal sees on üldse et ta nii raske on?''
Ints avas ettevaatlikult seljakoti.
''Ohhooo, tabletid....nii värvilised...''
Ta võttis erinevaid tablette välja, uuris nendel olevaid pildikesi ja ohhetas ja ahhetas.
''Ära suhu pista,'' ütles Manivald hoiataval toonil ja vaatas veel ringi.
''Siin pole vist rohkem midagi. Need tekid tuleks tuppa viia, lähevad kopitama muidu.''
Ints viskas koti turjale ja astus trepist üles, Manivald tekihunnikuga sabas.
Ta tassis tekid õue, nähes välja nagu eesel. Riputas nad ükshaaval kaevukoogule, et neid veidike tuulutada.
Ilm oli ikka väga ilus. Ta vaatas Kubjase maja poole. Too lükkas oma uut punast murutraktorit kuuri.
''Hõi, kupjaonu, laena mulle ka oma uhket murujahvatamise riista!''
Kubjas viipas käega, mille peale Manivald, sõbralik naeratus näol, tema poole kõndis.
''Noh, kus siis Vanamehe niiduk on?''
''Ints sõitis sellega kassist üle, ei lõika muru enam.
''No eks sa siis võta minu masin. Aga ära Intsu ligi lase, ta on tubli inimene, aga asju ta hoida ei oska.''
''Näita kuidas see riist käima läheb.''
''Näädsa, keerad seda jublakat siin, vajutad pedaali ja kimab nigu obene!''
Manivald keeras seda jublakat ja vajutas pedaali ja sõitis.
Sõitis oma hoovi poole.
Samal ajal põrnitses Ints Kaktuse seljakotti. Lõpuks ta andis ikka järgi ja jooksis värvilisi tablette uurima. Need nägid välja nagu pisikesed kommikesed, magusad, head, meeliülendavalt maitsvad, panevad süljenäärmed ketrama nagu oravad rattas....märkamatult neelas ta ühe alla.
Ta istus natuke unistava näoga edasi, kuni taipas mida ta just teinud oli.
''Ai, kui Manivald teada saab....aiaiaiiaii, mis siis saab....aiaiaiiaiii,'' halises ta omaette ja lohistas seljakoti teise tuppa.
