Kui Manivald silmad lahti tegi, oli päike juba kõrgel taevas. Intsu tema kõrval polnud.
Ta vaatas oma kätt. See oli ilusti puhas ja sidemesse mässitud. Ta kooserdas uniselt trepile ja haigutas. Kuradi palav oli.
''See aasta küll jõule ei tule...''
Ints oli keset teed lõkke teinud ja keetis vett.
''Hõi, Manivald, ma teen sulle kohvi, veekeedukann ei toimi ilma elektrita, ma proovisin!''
Manivald jalutas naeratades tee poole, kuni märkas Kubjase hoovis neegreid.
''Noh, mis teete seal?''
Lofty vaatas pahaselt tema poole.
''Õpetame Kubjast räppima.''
Kohv valmis, jalutasid Ints ja Manivald Kubjase hoovi poole.
''Noh, esined nüüd meile kah?'' küsis Ints rõõmsalt, asetas kohvitassi maha ja istus aia äärele.
''Sa oled valmis, sa suudad seda,'' ütles Lofty Kubjasele julgustuseks, samal ajal kui J-hon ta õlgu masseeris.
''Davai, tee ära see pull.''
Kubjas astus puukännule, köhatas, tegi paar tantsusammu ja
''Jou, olen K-ubjas,
olen tasemel,
ei mitte vaid tasemel,
vaid tase kõrgemal,
mitte üle võlli,
aga lakke välja,
katus sõidab,
kuid mina olen siin,
mu eksistents on igavene,
pane veel üks riim, hõumi,
saad lõuksi tüüd.''
Sinna otsa tegi veel paar sammu, hüppas kännult maha ja heitis veel murul ühe tireli.
Ints purskas naerma, Manivald hüples ja plaksutas, nii et kohvi lendas, tass kukkus kaevu.
''Oi sa raisk...''
Tee pealt kostus kolin ja mõne aja pärast ropendamine.
Ints pistis jooksma ja karjus:
''TÜRA SA SÕITSID MU PAJA KÕVERAKS VANA VÄRDJAS!!!!''
Politseiauto oli lõkkesse sõitnud.
---
Kõik teised jooksid ka tee peale vaatama. Politseinik pani Intsule
käeraudu külge. Lofty ja J-hon, märgates et tegu on politseiga, üritasid
märkamatult heki taha hiilida, et siis jooksu pista. Ei tea, kas nad
olid tagaotsitavad, või oli asi lihtsalt selles ürgses vaenus politsei
ja neegrite vahel.
Manivald aga trügis vahele ja anus, et Intsu ei viidaks vangi, kuna ta ei saa üksi majapidamisega hakkama.
''Näe, vana Kubjas aitab sind.''
''Mis...mis sa tead Kubjast?'' küsis Manivald hämmeldunult.
''Kuule...kuule,''
toksis Manivald Kubjase õlga, ''kuule, ütle talle et ta Intsu vangi ei
viiks...kuule....Kubjas....kuuled või, ütle talle, et...''
Kubjas lükkas Manivaldi eemale ja astus politseihärra juurde.
Lofty
ja J-hon piilusid heki tagant ja arutlesid omaette, et huvitav kas
Kubjas tõestab ennast neile ja käitub selle politseinikuga nii nagu
peab, või muutub oma jamaks Masenduse küla nohikuks tagasi.
Kubjas
kallistas vana sõpra ja puhus juttu ka - kuidas läheb ja kas naine
terve ja muud sellist, millest vanade tuttavatega ikka räägitakse.
Lofty ja J-hon olid üsnagi pettunud, aga jälgisid edasi.
Kuna
Intsul on ikka üle mõistuse kondised ja pisikesed käed, suutis ta ilma
mingisuguse vaevata end käeraudadest vabastada. Seejärel kõndis ta
rahulikult paja juurde ja lohistas selle kuuri, et see vasaraga sirgeks
taguda.
Manivald läks talle järgi.
Kui politseinik märkas, et kõik on läinud, hakkas ta paanitsema. Kubjas aga kõndis eemale, naeris ja näitas keskmist sõrme.
Politseinik
oli raevunud ja hakkas pahaselt trampima ja nutma. Lõpuks kui juba kolm
autot olid tema pärast pidanud seisma jääma, istus ta oma kortsus
esiotsaga sõidumasinasse ja veeres üle lõkke minema.
Lofty ja J-hon olid väga õnnelikud ja uhked Kubjase üle.
Kubjas värises erutusest.
''Ma...ma ei tea ise ka kust see tuli. Lihtsalt näitasin sõrme ja...''
Lofty patsutas ta seljale ja J-hon kargles käsi vehkides ta ümber.
''Sina oled ikka tõelise neegri hingega!''
Kubjas tõstis oma käed enda ette ja vaatas imestunult kuidas need värisesid.
''Kõik see adrenaliin....ma tunnen ennast nii noorena, nii värskena...''
Samal ajal kopsis Ints kuuris pada ja vandus omaette.
Paja
üks serv oli täiesti kõver ja seda oleks olnud võimatu sirgeks saada,
aga Ints ei jäta jonni. Selline ta juba on ja seda muuta ei saa -
täpselt nagu paja kõverat serva.
Aga kurb oli ikka.
Üheltmaalt sai Manivaldil siiber ja ta sööstis Intsu poole, haaras ta ümbert ja hoidis teda kõvasti enda vastu.
Ints suure vihaga siples ja siputas, kuni lõpuks vasar vastu Manivaldi pead lendas ja ta teadvusetult maha varises.
''Üritas
vist mingi romantiline olla. Ega ta mingi Antonio Banderas pole, siin,
Masenduse külas, need asjad nii ei käi,'' kobises Ints omaette ja läks
majja. Hakkas leiba küpsetama.
Kubjas 'n niggas jõid Torni viina ja punasesõstramahla ning räuskasid, kuni päev õhtusse oli jõudnud. Küll oli ikka tore.
Kui
Ints viimase pätsi leiba ahjust välja võttis, lendas uks pärani lahti.
Manivald seisis uksel, näoilme oli tal midagi viha ja sitahäda
vahepealselt. Otsaees laiutas suur lai lilla muhk. Nägu oli kuivanud
verd täis.
''Mida kuradit!?!?'' käratas ta ja lõi oma palja, siledaks raseeritud jalaga vastu maad, nii et aken värises.
''Ise üritasid mingit filmisangarit mängida,'' ütles Ints ükskõikselt ja asetas leivad korvi sisse.
''Miks sa mu sinna lamama jätsid ikkagi?''
''Noh...leiba
tuli teha, polnud mul aega sind seal torkida. Sa oled nii suur ja
musklis, ma koosnen ainult luust ja pekist. Sina peaksid mind tuppa
tassima hoopis,'' lausus Ints kindlalt ja laotas rätiku üle soojade
auravate leivapätside.
''Sind ei saa üldse usaldada, täpselt nagu
tookord kui ma haiglast tulin. Lubasid mulle jäätist osta...sittagi sa
ostsid. Kaktusele sebisid mehe, minu ''Mein Kampfi'' jätsid poriloiku
vedelema.''
''Mina ei jätnud seda sinna vedelema. Kui Heiko sulle
otsa jooksis, korjasin ma raamatu üles. Ise sa pillasid selle tee peal
maha, ei jõua mina ka kõike jälgida, ma pidin ju vaatama et ma sind
kraavi ei lükkaks.''
''Sinu pärast ma seal haiglas üldse olingi.''
''Ega mina su meheau ei murdnud!''
''Aga sina ehmatasid, mille tagajärjel ma redelilt kukkusin.''
''Ma olen sulle sada korda öelnud et selliseid asju ei tehta köögis redeli peal!''
''Oehh....ega
naistega ei tohigi vaielda, nende mõistuse vastu mees ei saa...''
Pomises Manivald enda ette ja lonkis kurvalt magamistuppa.
Ints istus kööki pingile, ohkas, nokkis natuke leiba, aga ei söönud seda.
Seinalt kostus kella tiksumine, naabermajast neegrite räuskamine. Tuul undas ka akna vahel. Kurb oli olla.
Ints läks katsus leivaahju, kuid see oli veel liiga kuum et sinna magama heita.
Ta
vaatas igatsevalt magamistoa poole, kõndis aeglaselt ukse poole, asetas
käe lingile....kuid viimasel hetkel pööras otsa ringi.
''Ei, me oleme tülis ju...''
Ta
hakkas igavusest külmkapi ukse küljes kõõluma. Külmkapis oli ainult
paar mändand' tomatit. Ta avas sügavkülma ukse ja purskas naerma -
kana-mahlapulgad olid endiselt seal. Ta haaras need sülle, kukkus
rätsepistesse maha ja hakkas vanu aegu meenutama, kui Kaktus veel tanu
all polnud ja tablette sõi.
''Mu Red Bulli sõltuvus on ka märkamatult möödunud...''
Talle tuli järsku kunagine lubatud torm meelde.
Ta hiilis vaikselt keldrisse. Tuli ei läinud põlema.
''Raisk....hommikul tulen uurin sind, vana keldriraisk.''
Ints läks keeras külmunud kanaplöga kilekotti ja siiski läks magamistuppa sisse.
Manivald
lamas kurvalt näoga akna poole ja vaatas kuud. Kuu oli suur ja kole.
Järsku tundis ta midagi külma oma muhul. Ta ehmatas, kuid meeldiv tunne
voolas ta soontesse.
''Anna andeks et ma selline jobu olen olnud,'' lausus ta kurva häälega.
''Käi persse,'' ütles Ints vastu, puges talle kaissu ja nad uinusid, kanaplöga sulamas Manivaldi muhu vastas.
