Õuest kostus mürinat. Ints avas silmad, kuid need vajusid
kiirelt kinni. Järgmise mürina ajal tegi ta silmad päris lahti, lasi pudelil
käest kukkuda ja vajus vaikselt vaibale. Ta vaatas uimaselt akna poole ja nägi
välgatusi. Mõne aja pärast veeretas ta end keset tuba. Kole kusehäda oli. Lasi
seal samas ennast täis, pani silmad kinni, kuid und enam ei tulnud. Lõpuks, kui
õues vihma hakkas sadama ajas ta end vaevaliselt püsti, lohises akna juurde,
läks aknast välja, istus muru peale maha ja vaatas Kubjase aknast sisse. Too
keetis köögis suppi, kass istus õla peal.
Varsti hakkas Intsul külm. Ta jalutas tuppa, kuid suure toa
lävele jõudes seisatas.
’’Huvitav kas Manivald
veel magab...’’
Ta hiilis aeglaselt magamistoa ukse taha, kuulatas, ning
avas aeglaselt ukse. Manivald onas.
Ints läks istus talle voodi ääre peale ja ütles:
’’Mul on igav.’’
Manivald võpatas, tõusis ruttu istuli ja küsis et miks Ints
nii märg on. Ints ei vastanud. Ta istus Manivaldile lähemale, pani ta käe enda tilkuva keha
ümber ja vaikselt lausus:
’’Varsti olen sama vana kui Kaktus, mul polegi nii kole
kaua aega kuni mehele pean minema. Tahaks kah pere luua. Kujutad ette, väikesed
Intsukesed jooksevad mööda aeda ringi, kakuvad maast juurikaid välja ja
hirmutavad Kubjase lehmi põlla pääl. Võibolla võtame koerad kah. Jah, suured
koerad. Ja kui Kubjas kunagi manala teed läheb siis võtame tema kanad kah
omale. Ja sead. Ja muud pudulojused kes tal õue pääl situvad ja
jooksevad. Pulmad peame metsas. Teeme
võilillepärja ka pähe ja puha. Jah...seda ma tahan...’’
Seda öelnud, ta uinus.
Manivald jäi mõtlema, ning kui Ints vaikselt norskama hakkas, pomises õrnalt Intsu pead silitades
omaette:
’’Seda tahaks minagi...’’
---
Kaktusel oli aga kole
huvitav. Heiko tutvustas talle oma talu, loomi, ema ja sulast. Heiko ema, Liis
kinkis talle põlle.
’’Ise kudusin selle kangastelgede pääl, see on sulle. Küll sa oled
ikka armsake.’’ Sulane, Hans, kinkis talle pussnoa.
’’Näedsa, iial ei või teada kes ligi võib tulla, hoia see alati vööl.’’
Kaktus ei osanud midagi öelda, ta oli lummatud. Kõik oli
parem kui ta lootagi oskas. Nad seisid neljakesi köögis, vaikuses, kuni Liis
haaras Hansul käevarrest ja tirides teda õue lausus:
’’Tule, laseme noorpaaril natuke omaette olla.’’ Ja pilgutas
kaktusele silma.
Heiko võttis kapist välja leivapätsi.
’’Näed, selle mu ema küpsetas eile õhta. Võta kah tükike.’’
Kaktus tänas ja haaras tüki leiba. See oli väga pehme, pehmemgi kui sai.
’’Homme sõidame Masenduse külla, saad oma asjad sealt võtta
ja ma lähen kaen Kubjase kah üle, pole teda aastaid näinud,’’ teadustas Heiko
ja suudles pruuti hellalt põsele.
