Pirusk #8 - taaskohtumine

Samal ajal kui Manivald oma jalakarvu raseeris, ajas Ints kuurist Vanamehe sinise jalgratta välja. Küll see oli uhke, ees oli korv, taga pakiraam.

Manivald võttis enne uksest välja tormamist veel ühe diivanipadja.

’’No mida sa sellega teed?’’ küsis Ints närviliselt.

’’Ma panen selle pakikale istumise alla, rõve kui traadid perset torgivad.’’

Nad hakkasid külapoe poole väntama. Kaktus pidi täna Heikoga külla tulema, oli vaja midagi viisakat lauale panna.

Kui nad poodi sisse astusid, toodi sinna just värskelt tapetud kanad.

’’Vot, seda söömegi,’’ ütles Ints rõõmsalt ja keksis külmiku poole. Manivald vaatas saiakesteriiuli vahel ringi.

’’Kooki tahaks....koogi isu on...’’

Ta mõtiskles seal päris tükk aega, kuni Ints ähvardas üksi koju tagasi velotada kui too ruttu ei tee. Manivald haaras riiulist koti moonisaiu ja kiirustas leti poole, kartuses et ta peab jala koju minema.

Tagasisõit oli kole. Tuul puhus vastu ja üheltmaalt hakkas veel mingit rõvedat uduvihma sadama. Manivald krõbistas pakikal oma piruskeid, teise käega hoides sadula alt kinni, mis polnud kurvides väga efektiivne ja ta oli iga hetk maha kukkumise äärel. Intsul sai lõpuks siiber ja käratas:

’’TÜRA MIDA SA TÕMBLED SEAL TAGA, TAHAD ÜMBER LENNATA VÕI!?!?!?’’

Manivaldi tuju oli rikutud. Ta pistis oma moonisaiad kilekotti, mis turvaliselt ta süles istus ja võttis mõlema käega Intsu ümbert kinni. Nii on kindlam.

Tuul läks aina valjemaks, Manivald värises nagu haavaleht.  Ints aga velotas vapralt edasi.

---

Kell lõi seitse kui Heiko sapakas hoovi sisse keeras. Intsul ja Manivaldil olid isegi viisakad linased särgid seljas. Kana auras laual, küünal põles, tuba oli soe ja õdus. Ints avas ukse, seisis trepile ja tervitas külalisi. Kaktusel oli siidine kleit seljas.

---

Kell sai juba üheksa, sõbrad istusid söögilaua taga ja viskasid kildu. Järsku kõlas koputus uksele. Ints läks avama. Uksel seisis Kubjas, küsis kas Ints on ta kassi näinud.

’’See triibuline või? See magab sääl sapaka all,’’ näidates näpuga Heiko sõiduriista poole.

’’Ahsoo...no aitäh sulle, oled ikka hea südamega, sina saad küll hää ja ausa mehe omale.’’

Heiko, kuuldes vana sõbra häält, tõusis lauast püsti, jäi hetkeks imestusest seisma ja siis tormas Kubjasele kaela.

’’Oiii, pole sind nii ammu näinud, kuidas sul läheb ka, naine ikka elus või? Kuidas koer elab? Kuidas tervisega lood on?’’

Pisar tuli lausa silma. Nad jalutasid üheskoos Kubjase taluõuele, puhusid juttu. Ints, Manivald ja Kaktus seisid köögis.

’’Mis nüüd?’’

’’Midagi. Lähme magama ära, ’’ ütles Ints ja läks suurde tuppa.

’’Ah nii...no eks ma siis lähen ka. Head ööd, vennas!’’

Manivald lukustas Kaktuse järelt ukse, puhus küünla kustu, heitis riided seljast ja viskas voodisse pikali. Und ei tulnud.

Ta hiilis vaikselt suurde tuppa, et näha kas Ints magab veel. Ei maganud. Istus kurvalt ahju ees.

’’Kole on olla siin majas sedasi üksi. Peaks ühe sõbra veel juurde otsima.’’

Manivald ohkas, pööras ümber, et oma tuppa tagasi minna, kuid  enne lävepakule astumist keeras ringi ja ütles:

’’Tule kaissu.’’

''Moonid hakkasid pähe või?'' küsis Ints ülbitsevalt ja itsitas natuke omaette.

Manivald lonkis vaikselt oma tuppa tagasi. Häbi oli. Ta heitis voodisse pikali, sulges silmad ja peagi hakkas uni kallale kippuma, kui järsku ta tundis kedagi kaissu pugevat.

''Hääd ööd, Mann.''
''Käi persse.''

Ja nad uinusid...